Mugavustsoon on selline turvaline ja tuttav osa meie elus, kuhu kuuluvad kõik need tegevused ja olukorrad, mis on meile harjumuspärased ja ei tekita erilist ärevust. Minu jaoks on see hommikusöögi tegemine perele, laste viimine kooli ja lasteaeda, kodu korrastamine, aias toimetamine ja ehete valmistamine. Ma tunnen end neis olukordades hästi, sest need on etteaimatavad ning minu jaoks justkui baas, millet ma ei saa olla.
Mugavustsoonis püsimine on loomulik. Meie aju on välja arenenud nii, et eelistame turvalisust ja minimaalseid riske. Teine põhjus on harjumuste jõud. Kui kordame sama käitumismustrit päevast päeva, muutub see automaatseks ja ei nõua enam teadlikku pingutust. Uued tegevused nõuavad rohkem energiat ja keskendumist, mistõttu kipume neid vältima. Samuti on mugavustsoonis vähem emotsionaalset riski. Kui ei proovi midagi uut, siis ei saa ka läbi kukkuda, kogeda kriitikat või tunda piinlikkust. See kaitseb meie ego, kuid samas takistab arengut.
Kuigi mugavustsoon on vajalik taastumiseks ja stabiilsuse hoidmiseks, võib pikalt sinna kinni jäämine viia rahulolematuse ja seisaku tundeni. Päris areng toimub alles siis, kui astume sammhaaval mugavusest välja. Kui oleme valmis tegema midagi teistmoodi või hoppis midagi uut, siis on see tavapärane, et tunneme teatavat ebamugavust, kuid vaid nii oleme valmis uusi oskusi ja kogemusi omandama.
Kuidas mugavustsooni piire nihutada?
Minu isikliku kogemuse põhjal julgen soovitada, et alusta väikestest muutustest. Vali üks harjumus ja muuda seda natuke, näiteks kodus kükitamise ja mossitamise asemel mine uue tuttavaga kohvikusse. Sul on võimalus kogeda midagi uut tänu sellele! Sea endale väikesed eesmärgid, mis on mõõdukalt väljakutsuvad ja mitte üle jõu käivad, ning luba endale seda ebamugavust, mis selle protsessiga kaasneb. Ja tea, et igale protsessile järgneb areng. Sa näed uusi vaatenurki, õpid võibolla midagi uut ja tänu sellele kasvab sinus julgus, enesekindlus ja juba sa oledki nihutanud oma mugavusttsooni piire.
Pea meeles, et ebaõnnestumine on õppimise osa, see ei tähenda läbikukkumist. Mugavustsoon ei ole vaenlane. See on meie psühholoogiline kodubaas, kuhu on hea naasta, aga kust tuleb aeg-ajalt välja astuda, et kogeda elu täiuslikkust ja kasvada inimesena.