Vanade uskumuste kohaselt on hingedeajal lahkunute hinged meie lähedal ja naasevad oma kodudesse lähedasi külastama. Nende austuseks ei tehtud lärmi, hoiti kodu puhtana ning kaeti laud, et hinged saaksid osa võtta pere õhtusöögist. Hingedelt paluti kaitset ja kui hingedeaeg lõppes, tänati ja saadeti nad taas ära.
Minu peres süüdati hingedepäeval alati küünal, mis pandi kodus aknalauale, et hinged näeksid meie juurde tulla. Mäletan, et väikese lapsena seisin pikalt aknalaua juures ja vaatasin küünalt ning ootasin hingesid…ma uskusin, et nad on kui õrnad hõljuvad valgusekogud.
Täna süütan ma taas küünla aknalaual ja meenutan neid, keda enam ei ole minu ja minu pere elus. Tunnen rõõmu ja tänulikkust, et mul oli võimalus nendega koos olla.
Rahulikku hingedeaega!
