Ma näen enda ümber nii palju väsimust – mitte lihtsalt füüsiliselt, vaid sügavamal tasandil. Väga palju on kurnatust, pettunud inimesi, kes tunnevad, nagu ei oleks neil enam ruumi hingata, olla, lihtsalt eksisteerida või eksida. Kõik see võib viia läbipõlemiseni, millest viimasel ajal üha enam ja enam räägitakse.
Mis on läbipõlemine?
Läbipõlemine seisund, mida iseloomustab pikaajaline stress, väsimus ja võimetus taastuda. See ei ole lihtsalt “halb päev tööl”, vaid seisund, kus inimene kaotab sideme oma töö, iseenda ja vahel isegi elumõttega. WHO on tunnistanud läbipõlemise ametlikult tööga seotud sündroomiks, mille sümptomiteks on: emotsionaalne kurnatus, suurenenud vaimne distants töö suhtes ja/või negatiivsus töö suhtes ning vähenenud töövõimekus.
Aga miks see juhtub?
Mulle näib, et inimesed ei tunne, et neil oleks ruumi olla need, kes nad on või soovivad olla. See ruumi puudumine võib olla nii vaimne, füüsiline, sotsiaalne kui ka eksistentsiaalne. Kui vaadata, mis meie ümber toimub, siis see meenutab pisut olelusvõitlust ehk me peame pidevalt konkureerima ja olema efektiivsemad ja tulemuslikumad. Meid hinnatakse selle põhjal, kui palju me teeme, mitte selle põhjal, kuidas me end tunneme. See jätab vähe ruumi ebaõnnestumiseks, puhkamiseks, taastumiseks või lihtsalt olemiseks. Teine oluline mõjutaja on piiritu kättesaadavus ja digiväsimus. Meie telefonid, meilid ja sõnumirakendused hoiavad meid tunnist tundi nö aktiivsetena. Töötamine ei lõppe ka kontoriukse sulgumisega. Kiire vastus on saanud normiks, mitte erandiks ja selle tagajärjel kogeme pidevat psühholoogilist koormust, kus aju ei saa puhkust ega võimalust taastuda. Lisaks kipume me end ise ka piitsutama, et olla näiteks veel paremad vanemad, veel hoolsamad trennis osalejad ja seda jada võibki kirjutama jääda. Meie sisemine kriitik ja hirm olla mitte piisav krutib meid üles ja nii jäämegi ruumita, kus saaksime lihtsalt olla ilma ootusteta ja ilma, et keegi midagi tahaks, nõuaks või vajaks.
Mida tähendab ruumi omamine?
Iga inimene vajab ruumi, et olla, et puhata ilma süütundeta, eksida ilma hukkamõistuta, olla ebatäiuslik ja tunda kõiki tundeid. Et seda ruumi omada, tuleb osata end märgata ja öelda aegajalt EI. Tundub ju lihtne, kuid me unustame tihti enda ning seame kõik muu esikohale.
Mida me saame teha?
Läbipõlemise ennetamiseks või sellest taastumiseks vajame enamat kui lihtsalt nädalavahetust või puhkust. Me vajame keskkonda, kus saame olla me ise ja mis on toetav. Samuti tuleb osata seada piire ja anda endale aega (alati ei pea olema kõige tublim ja kõige esimene). Ma usun, et kui keskkond on toetav, väärtustav ja aitab meil olla omas energias, siis avalduvad ka meie tõelised potentsiaalid.
